Õed ja vennad Kristuses, vahel me õhkame oma hirmudele ja kartustele mõeldes: „Issand, kasvata meie usku!“ – Miks? Sest meie südames kasvab mitte usu, vaid kartuste ja murede hiiglaslik puu. Jeesus annab meile tõotuse: „Kui teil oleks usku nagu sinepiivakene, te võiksite öelda sellele mooruspuule:“Juuri end üles ja istuta merre!“ Aga kust me selle sinepiivakese suuruse usu leiame? Apostel Paulus ütleb, et usk tuleb kuuldust! Kogu Jeesuse elu ja tegevus oli hiiglaslik usu seemnete külv. Kui need imepisikesed usu seemned hakkavad meie südames idanema ja kasvama, siis ei väljendu see mitte niivõrd aulistes tegudes, vaid eelkõige teenivas armastuses. Nagu Jakoobus ütleb: „ Usk ilma tegudeta on surnud!“ Jk 2:20 Ometi võime tegutseda ka üksnes maise palga lootuses nagu seda variserid tegid. Sellepärast jutustab Jeesus meile loo sulasest, kes künnab pika päeva väljal ja koju tulles ootavad teda uued kohustused. Ta ei nurise, vaid teenib Peremeest rõõmsa meelega. Jeesus ütleb, et tehke nõnda teiegi ja öelge lõpuks: „Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha.“ Just sellises teenimises väljendub kartuse puid ja uskmatuse mägesid liigutav usk. Nagu apostel Paulus ütleks: „Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“ Rm 8:8
Seejärel võetakse osa Issanda lauast.
No comments:
Post a Comment