7. novembri jumalateenistus

Muutumine siin- ja sealpoolsuses

"Mina saan näha Su palet õiguses,

saan täis su palge paistusest, kui ma ärkan." Ps 17:15

2. novembril tähistas suur osa kristlikust maailmast hingedepäeva ja mõtles igavikule. Järgmise nädala neljapäeval mõtleb Kanada ja Inglismaa kõigis sõdades langenutele. Meie oma luterlikus traditsioonis tähistame surnute mälestuspüha kirikuaasta viimasel pühal, 21. novembril. Ometi sügis oma meeleoludega on meiegi mõtteid suunamas igavikule.

Alguslauludeks laulab kogudus "Püha vaikne rahu heljub üle maa..." ja "Me vägev hingearst on siin..." Täna saadab orelil Erli Lepik. Alguspalve teeb Andres Kirves. Seejärel lauldakse ühiselt "Jeesus alati mind kannab..." Tunnistuse kristliku usu ja teaduse suhetest annab Uppsala Ülikooli meditsiiiniteaduste doktor Lemm Proos. Ta rõhutab, et evangeeliumide sõnumid tervenemistest on väga sarnased teadusuuringute tulemuste kirjeldustele. Seejärel lauldakse ühiselt "Su nimi on hädas mu abi..."

Erli Lepik saadab orelil

Andres Kirves loeb Jumala Sõna ja teeb alguspalve

Dr. Lemm Proos tunnistab

Pärast teateid ja tervitusi pannakse kokku ohver Jumalariigi töö kasuks ning lauldakse "Ma tean, mu isal üleval..." ning "Kui kiidaks Sind ka tuhat keelt..." Seejärel jutlustab Lk 20: 27-38 põhjal pastor Joosep Tammo.

Sügisene loodus kõneleb kaduvusest ja tuletab meelde, et kirikuaasta on lõppemas. Tahtmatult küsime: mis on saanud lahkunutest, mis saab meist, kui me nendega kohtume? Kas sealpoolsus on siinse elu peegelpilt või midagi muud?

Saduserid, kes ei uskunud surnute ülestõusmist, püüdsid nende küsimustega Jeesust proovile panna. Kui ühel naisel on olnud mitu meest, kellele ta kuulub siis igavikus? Jeesus vastab: "Aga kes on väärt saama tolle ajastu osaliseks ja surnuist üles tõusma, need ei võta naist ega lähe mehele, sest nad ei saa enam surra, nad on inglite sarnased ja on Jumala pojad, olles ülestõusmise pojad." (Lk 20:35-36)

Meie elus toimub pärast lähedaste surma muutusi, sest elu läheb edasi. Kultuuriloolises perspektiivis on muutused olnud isegi nii suured, et meie arusaam armastusabielustki ei vasta Jeesuse aegsele abielu õnne ja tähenduse mõistele. Naise õnn seisnes tol ajal eelkõige kuulumises perekonda, kellele oli sünnitatud arvukalt lapsi. Laste arvuga kasvas lugupidamine ja tunnustus. Tänapäeval seisneb abieluõnn eelkõige selles, kas oleme leidnud inimese, kes meid armastab ja keda meie armastame. Meie jaoks on individuaalsus ja eneseteostus tähtsamad kui sotsiaalsed suhted. Õnnetuid ja õnnelikke oli nii tol ajal kui tänapäeval.

Kuid nendest muutustest on tähtsam asjaolu, et muutused toimuvad ka igavikus. Inimene, kes sureb, ei jää selleks, kes ta siin oli, ta muudetakse "inglite sarnaseks". - Ta on nüüd Jumala tütar ja poeg. Meie kuuluvus, armastus, sõprus ja rõõmud omandavad Jumala vahetus läheduses uue mõtte ja tähenduse.

Ometi ei muutu ükski sealpoolsuses inglite sarnaseks iseenesest, vaid selletõttu, et ta leiti väärt olevat tolle ajastu osaliseks saama ja surnuist üles tõusma. See on Jumala arm ja armastus, mis annab meile selle väärtuse. Selle armastuse märgiks jagab Jeesus meile täna iseennast kui elu leiba ja igavese rõõmu karikat. Sellele Jeesuses Kristuses ilmunud armule lootes me "usume pühade osadust, pattude andekssandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu." Selle usu valguses muutuvad leinateated uue elu sõnumiteks. Selles usus me ütleme lähedastest lahkudes: "Jälle nägemiseni!"

Jutlusele järgneb Issanda surma mäletamine ning lõpuks lauldakse ühiselt "Veel üks üürike aeg, siis ma lähen..."

"See karikas on uus leping minu veres, mis teie pattude eest valatakse..."

"Veel üks üürike aeg, siis ma lähen Isa kotta, kus kõike on küll..."

Tänane sünnipäevalaps Viive Vink oma abikaasa Villi Vink'iga

Sünnipäevalaps Viive Vink pere keskel pakke avamas.