Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus Vancouveris: Eesti Vabariigi 93. aastapäevale pühendatud oikumeeniline jumalateenistus

"Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,

rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks."

Ps 33:12

Pastor Joosep Tammo, Vello Püss ja õpetaja Walter Johanson

24. veebruaril kell 11:00 kogunesid Ühendatud Eesti baptisti Kirikusse ka E.E.L.K. Peetri Koguduse ja Eesti Apostelliku Õigeusu Koguduse liikmed, et tähistada Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tänujumalateenistusega.

Alguseks lauldi üheskoos "Oh võtke Jumalat..." Seejärel luges 124. Taaveti laulu Õigeusu Koguduse esindaja Vello Püss. Lauldi "Taevane Isa, kuule mu palvet..." ning alguspalve tegi pastor Joosep Tammo. Pärast ühislaulu "Hoia Jumal Eestist..." viis õpetaja Walter Johanson läbi Eesti kaitsmisel langenute mälestuse ning ühtlasi mälestati ka Haapsalu Väikelaste Hooldekodus hukkunuid. Seejärel lauldi: "Jeesus meie eel..."

Nüüd ütlesid kõigi kolme koguduse esindajad oma koguduste teated. Lauldi "Sa rändur ära karda..." , mille ajal pandi kokku annetus Eesti Kaitseväe Taastusravi haigla jaoks.

Jutlustas pastor Joosep Tammo.

Vello Püss loeb 124. Taaveti laulu

Õpetaja Walter Johanson viib läbi langenute mälestushetke

Jutlustab pastor Joosep Tammo

Iseseisev Eesti Vabariik on mitmekordne ime. Igal imel on oma vaimulik tagamaa. Kui Jumal ilmutas teisel korral end Salomonile, siis ta ütles: " Ja kui siis mu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa." 2 Aja 7:14

Esimene ime oli see, kui aastasadu võõraste võimude poolt valitsetud ja rõhutud rahvas kuulutas 23. veebruaril 1918.a. Pärnu Endla teatri rõdult välja iseseisva Eesti Vabariigi. Iseseisvusmanifest lõppes sõnadega: ""Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa! Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkelt õnnista, mis iial ette võtad Sa, mu kallis Isamaa!" Elagu iseseisev demokraatiline Eesti Vabariik! Elagu rahvaste rahu!"" Aga rahu ei saabunud. Mõne päeva pärast okupeerisid meid sakslased, nende lahkudes tungisid meie maale punased hordid Idast. Me vajasime Jumala kaitset rohkem kui miskit muud. Pärast ränka võitlust saabus 2. veebruaril 1920. aastal kauaoodatud rahu.

Sellel imel oli oma vaimne vundament. Me ei tohi unustada, et enamus rahvusliku ärkamise tegelasi olid pärit vennastekoguduse tegelaste perekondadest, kodudest, kus Piibel, karsked eluviisid ja haridus olid au sees.

Me ei tohi unustada ka seda, et Eesti Õigeusu Kirik andis läbi Riia Vaimuliku seminari ligi 1000 haritlast ja riigitegelast. Tuntuimad neist on president Konstantin Päts ja sõjaväegede ülemjuhataja Johann Laidoner ning Jaan Poska.

Kuid jõukuse ja enesekindluse kasvades hakkasid meie riigitegelased oma avalikes sõnavõttudes enne II Maailmasõda üha enam toonitama: "Me oleme oma vabaduse eesti jonni ja vägeva käega kätte võitnud." See enesekindlus maksis kätte. Vaimsed alused murenesid. Vasakpoolne intelligents vaatas üha enam bolševistliku Venemaa poole. 1940 aastal kaotasime vabaduse. Okupatsioon järgnes okupatsioonile. Paljud kaotasid elu ja kodumaa. Sellel raskel ajal jäi loota vaid Jumala peale.

Teine ime on Eesti taasiseseisvumine 20 aastat tagasi. Kuid ka sellel imel oli oma vaimne tagapõhi ja eelmäng. Seekord meenutagem ühe teise rahva esindajat, kelle 100. sünnipäeva kogu maailm 6. veebruaril käesoleval aastal tähistas, s.o. Ameerika Ühendriikide presidenti Ronald Reaganit. Oma esimesel valitsusaastal 7. juunil 1981. aastal kohtus ta Ida-Euroopast pärit paavst Johannes Paulus II-ga. Ronald Reagan kirjutab oma mälestustes: " Me mõlemad tundsime, et Jaltas oli tehtud viga ja midagi pidi ette võtma." Esimene asi, mis andis ette võtta, oli asjade nimetamine õigete nimedega. Ta nimetas Nõukogude Liitu esimest korda kurjuse impeeriumiks. See ei olnud poliitiline, vaid vaimne kategooria. Samas alustas ta nn. "reganistlike lugemistega". See oli regulaarse piiblilugemise kampaania. Vaimne kindlameelsus, mida Ronald Reagan ammutas Piiblist, viis lõpuks Nõukogude Liidu sulani ja lagunemiseni. Nii kujunes tema ja poolakast paavst oluliseks taustajõuks meiegi taasiseseivumise eelduste kujunemisel.

Täna on Ronald Reagani muuseumis ta töölaual avatud ema Piibel kirjakohast, mille alguses lugesime: " Ja kui siis mu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa."

Täna me ootame kolmandat imet. Ühest küljest oleme me lühikese ajaga saavutanud palju imetlusväärset. Meie riik on tugevam kui kunagi varem. Meil on suurepärased liitlased. Meil on väga hea haridussüsteem. Meil on rikkalik kultuurielu. Kõige selle eest peaksime Jumalat tänama! Kuid meil on, mille pärast paastuda ja palvetada! Me vajame vaimse uuenemise imet. Nagu Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves oma aastapäevakõnes ütles: Me vajame rohkem sallivust ja hoolivust, uut ja paremat elukvaliteeti.

Pärast taasiseseisvumist libisesime me rahvana nagu iseenesest mõistetavalt kommunistliku ikke alt kommertsialistliku ikke alla. Teoreetiline materialism asendus praktilise materialismiga. Tagajärjed on kibedad. Meil puudub rahvana jätkusuutlikkus. Käärid rikaste ja vaeste vahel kasvavad. Me oleme alkoholi tarbimise poolest maailmas kuuendal kohal ja enesetappude poolest Euroopas esirinnas. Noored ja haritlased lahkuvad maalt! Kuid need on vaid sümptomid, kõige selle taga haigutab vaimne pimedus, jumalatus, esivanemate poolt õpetatud traditsioonide ja väärtuste jalge alla tallamine. Kui me ei suuda iseennast leida ja kõigele sellele vastu hakata, tulevad ühel päeval võõrad ja me kaotame kõik saavutatu. Me vajame Jumala tervendavat imet, et rajada vaba Eesti kodu kindlale alusele. Otsigem siis Jumala palet ja Tema tahet iseenda, oma pere ja rahva elus!

Pärast lõpupalvet lauldi ühiselt: "Su nimi on hädas mu abi..." Õpetaja Walter Johanson andis õnnistuse. Lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.