Pühapäev, 1. mai 2011.a.

"Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks.

Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis."

Ps 118:22-23

Kevad, kuigi hilinenult, särab kõikjal õieilus. Koguduski oleks nagu kümmekond aastat noorem

päikselisel pühapäeval. Alguseks lauldakse: "Kui kuldne päiksekiirgus sa..." ja "Halleluuja! Jeesus elab..."

Seejärel teeb alguspalve Villi Vink meenutades aega Saksamaal 1. mail 1945, kui USA väed lähenesid.

Seejärel lauldakse "Au! Sulle saagu kroon..." ja Leida Rei loeb luuletuse kevadest. Taas kõlab ühislaul:

"Laula rõõmsalt mu hing..." Ohvrilauluks on seekord: "Kui mul oleks kõik..."

Villi Vink teeb alguspalve

Leida Rei loeb luuletuse kevadest

Pastor Joosep Tammo kõneleb apostel Toomase kohtumisest ülestõusnud Issandaga

Jh 20:19-30 alusel.

Meie elulugu on meie usu lugu. On loomulik, et seda, mida me usume, seda me ka tähistame. Möödunud pühapäeval tähistasime Jeesuse Kristuse ülestõusmispühi. Tegelikult on iga pühapäev meeldetuletus Jeesuse Kristuse ülestõusmisest. Samas on paljude kaasaegsete küsimus: "Kuidas ma saan kedagi, keda ma pole näinud, uskuda?" Tänane evangeelium annab sellele vastuse.

Siin kõneldakse Toomast, kes läbi kahtluste tuli elavale usule ja sõnastas lõpuks oma usutunnistuse. Kui ta kaaslased ütlesid: "Meie oleme näinud Issandat.", siis tema vastas: "Kui ma ei näe tema käte sees naelajälgi ning ei pista oma sõrme naelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse, ei usu ma mitte!" Viimaste päevade sündmused olid Toomase usku vapustanud. Tema enda Jeesusega seonduvad lootused olid luhtunud. Ta ei suutnud isegi oma sõpru enam usaldada. Ta jääb neist eemale, sest uskmatus isoleerib.

Talle ei piisa ilusatest kõnedest, ta otsib käegakatsutavaid tõendeid. Korraga ilmub Jeesus oma jüngrite keskele ja ütleb neile: "Rahu teile!" Kuid on üks, kelle südames pole rahu ja usku, see on Toomas. Jeesus annab talle võimaluse oma haavu katsuda, kuid samas ka noomib uskmatuse pärast.

Tänane sõnum on: üksnes sõnadest ei piisa. Üksnes vanemate usust ei piisa. Sõprade ja sõbrannade usust ei piisa. Koguduse usust ei piisa. Tuleb alustada iseseisvat usuelu. On vaja isiklikku kohtumist Jeesusega. Selles kohtumises kogeme me ikka ja jälle, kuidas Ta kingib meile usu anni. Vahel kinnitab meid seejuures ka imede ja tunnustähtedega. Kuid samas tuletab ta ikka ja jälle meile meelde: "Õndsad on need, kes ei näe, kuid siiski usuvad."

Toomasest sai India apostel. Ta pidi kuulutama evangeeliumi kultuuris, kus kõik käegakatsutav on näiv. Jeesus valmistas Teda ja Tema kaudu meidki nägema seda, mida maised meeled ei suuda haarata. See, kes otsib, see leiab usu anni.

Võttes osa sellest uue lepingu söömaajast lubab Issand meidki puudutada oma haavu,

et kinnitada meie usku Ülestõusnusse.

Pärast lõpupalvet lauldakse "Jumala Poeg, kel nimeks Jeesus..." On tunne, et Ta on tõesti meie keskel nagu tookord ülemises toas.

Peale jumalateenistust on ka üllatus - kohtumine Einar ja Silvia Medriga Torontost.