16.oktoobri varahommikul võis teravam silm juba tabada katuste valgeid "üleriideid"...
Seda pühapäeva alustasime lauludega “Kogu hing laulab vaid Sulle kiitust” ning „Tule nüüd meile, Issanda Vaim“. Alguspalvele juhatas
õ.Anne Lepik, kes luges 1.Kor.12:14-26 salmidest kogudusest kui ihust ja ihuliikmetest. Siis kõlas üldlauluna „Suur Jumal, kui ma näen“, misjärel
v.Villi Vink rääkis ilmekalt varjudest meie elus, tsiteerides Piiblist Ap.5:15, L.144:4, L.109:23. Järgnes igati teemakohane üldlaul, „Vaata varjud ju venivad pikaks“. Ohvrilauluks laulsime „Jeesus peab üksi mu südame saama“, seejärel „Võta kõik mu elu Sa”. Jutlus oli teemal „Mis kuulub Jumalale?“ Mt.22:21 põhjal.
Jumalateenistus lõppes lauluga „Sinu armu häält kuulnud olen ma“.
Sellel teenistusel tundsime suurt headmeelt laste- Tiiu ja Heldur Jäägeri tütretütarde üle, kes koos vanavanematega olid kirikusse tulnud.
Aga nooruslikke oli teisigi me keskel- Astrid Kirves ja Anne Lepik võtsid nõuks meie teadetetahvlit veidi kaasajastada...
Nüüd veel väike tagasivaade eelnenusse...
Naeratused on alati sarnased, sest nad on alati kaunid, olgu siis ilmsi või ukse pääl...
Teisipäeval olime lõunal Liidia Naano pool ning sealt sõitsime koos tervitama värsket juubilari, 85-aastaseks saanud Villem Värtinat.
Kolmapäeval võisime Villi ja Viive Vinki pool teha tutvust nii v.Erisalu poolt meisterlikult valmistatud lauaga
kui kõiksugu põnevate ajaloomaterjalidega, nende hulgas ka
misjonär Esther Sirotkini kirjadega.
Neljapäeval, 13.oktoobril tegin taas visiidi meie auväärt v.Artur Proosile, reedene päev viis aga meid kauni looduse keskele.
Kõigepealt söötis õ.Aino Uus meil North-Vancouveris kõhud täis. Siis läks aga peagi sõiduks, ning mis kõik silmade ees avanes! Loodan, et pildid jutustavad seda paremini kui mina...
Vaadake ette, et keegi märjaks ei saa!
Olgu sein või inime- ühtviisi kaunid kõik.
Astume sisse olümpiakülla, mis oli vaid eesti sportlaste päralt....
Selles majas peatus olümpia ajal Kristina Smigun-Vähi...
Tee viib meid järgmise vaatamisväärsuse juurde, kuid eks neid leidu ka tee ääres...
....ja teest kaugemalgi...
Iga algus võib tunduda väike...
...siit paistab juba midagi loovat...
...aga see siin võtab vaat et hinge kinni...! Brandywine Falls
Suurem olümpiaküla
Ka selles majas elasid eestlased
Kohal Whistleris!
Praegu on siin veel vaiksevõitu...
Kuid siiski- söögipaikades elust puudu ei tule.
Tagasiteed aga ilmestasid üle videviku kõrguvad teravikud, mõni väga konkreetselt suunamas taeva poole...
No comments:
Post a Comment