„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, hingest ja meelest.” Mt.22:37 Pühapäev, 23.oktoober ja eelnenud päevad

 Huvitav on jälgida meie kodu aknaist looduse muutuvat palet. Pühapäeva hommikul kell 8.16 paistis ülal päike ning linna kattis udu ja pilvemass, siiski sai päike aga mõne kiirega ka maad paitada...

Kell 8.53 ei olnud aga päikesest enam suurt juttugi- kõik üpris hall... Kuid päike paistab sellest kõigest hoolimata, ning meelde tulevad laulu sõnad- "Ma pilvedest kõrgemal elan, kus polegi muredemaad. Tee kõrguste poole on vaba, ei varjud need sinna ei saa..."

Täna alustasime lauludega “Oh kui helde on me Jeesus” ja „ Näha vendi ja õdesid Issanda ees“, misjärel õ.Astrid Kirves juhatas meid alguspalvele, tuletades meile meelde 62.Psalmist, et  Jumal on me kalju, me pääste ja kindel varjupaik. Ühise laulu „Süda, oh jäta kõik mured“  järel jagas meiega vaimulikku luulet v.Johannes Eenjärv, deklameerides luuletusi nii sügise ilust kui ühest väikesest lapsest ema kõrval kirikus. Üldlaulud „Oh Jeesus, Su nimi on suur“  ja „Sa rändur ära karda“ said põimitud teadete ja ohvritänuga, ning enne jutlust laulsime veel jutlustaja ühe lemmiklaulu- „Heliseb mu sees”. Jutlus Mt.22:34-40 põhjal kahest suurimast käsust küsis, kas need kaks on ka meie jaoks sarnased, nõnda nagu Jeesus ise nende kohta ütles. Milline on meie armastus Jumala vastu? Kas me armastame Õnnistuste Jumalat rohkem kui Jumala õnnistusi? Ja kui meil peaks olema vaja valida nende kahe vahel, kas me valime siis kõhklemata õnnistuste Jumala ning jätame õnnistused tahaplaanile... sest kas ei leia me oma täielikku rahulolu just oma Jumalas? 
Teenistuse lõpul kõlas ühiselt „Oh Issand, kui mu elutee“.

Vend Thomas Kirvese on täna välja vahetanud õ.Erli Lepik. 

Teenistuse järel toimus ka koguduse nõukogu järjekordne koosolek.

Nüüd aga veidi eelnenud päevade sündmustest.

Kolmapäeval osalesime Kuldse Klubi kokkutulekul, mis seekord Oktoberfesti nime kandes sisaldas kontserdi nii laulude kui ka rahvatantsudega. Ka oli all saalis päevakohane laud vorsti ja hapukapsastega.

 

Vahva oli näha 92-aastast Leida Nurmsoo´d rahvatantsu tantsimas, rääkimata laulmisest!

Pildike Meie Kodu saalis asuvast väljapanekust, kus kaunid eesti päris asjad ikka au sees on.

Meie kodutänava Hazel Streeti pääl näen taas ja taas sellist vahvat autot.. ei tea, kas ootab mind või..?

Mööda Kingsway´d kõndides võib vahel tulla selline tunne, nagu oleks korraks Hiinamaale kõrvalepõike teinud- nõnda palju on siin hiinakeelseid silte näha! Ka see kirik näiteks- no katsu sa lihtsurelik aru saada- mis, kunas ja milleks siin midagi ette nähtud on. Aga ega see mitte teps paha pole- nõnda saab ju odavalt, st. et lausa ilma rahata mitme rahva ja kultuuri keskel ära käia...