Detsember algas meil tütrekese sünnipäevaga.
Kui sees põlesid küünlad, siis väljas paistis külmetavat. Kuid mis sest- peaasi et nähtavus hää ja ilm selge!
Meie teekond viis aga Lynn Valley´sse:
Mets on siin endiselt lummav!
Nõnda kaunis ilm otse kutsus ka Burnaby mäele!
Kaunis päev jätkus Lydia Naano pool.
Reede hommiku saime kokku Erli Lepikuga Grouse Mountaini juures...
Siis selline saab olema meie õhutee..!
Kui ühele poole vaadates tundus, et talv on mägede taga....
siis teisele poole kiigates ei olnud mingist mäetagusest juttugi- no talv jo puhta käe!
Raul igatses suuskade järele....
Mine tea- ehk oleksid sellisedki sobinud..!
Sääl, kus lumi ja talv, ei puudunud ei põhjapõdrad...
...ega jõuluvanakegi!
Hea meel oli, et sai ka vaadet nautida...
Kellel külm, kellel palav, kellel päris paras...
Niikaua kui meie hea toiduga keha kinnitasime, jõudis aga ka pilve meie lauda uudistama...
Mis sest et väljas nähtavus pea et täiesti kadus- sees oli vaatamist ja ilu veel enam kui kuhjaga!
Teel tegime peatuse ka Capillano Suspension Bridge´i auks:
Taamal paistab Cliffwalk- päris vahva jalutuserajake teine!
Kes teraselt vaatab, võib näha valgepeakotkast suure lõhe kallal maiustamas!
Aga pimedus on siin omaette võluv, seda küll tänu pimedust ilmestavatele tulukestele!
Selline õhtune vaade avaneb Erli Lepiku aknast, kui vaadata paremale...
...ning seejärel vasakule!
Ka kõikidel kaunitel asjadel on aga siinilmas kummaline omadus otsa saada, ehk siis ära lõppeda. Ongi käes pühapäeva, 4.detsembri hommik, ja meie tee viib enne kirikusse jõudmist lennujaama...
Head koduteed, armsad!
"Ta tuli sellesse, mis tema oma..." Jh.1:11
Aasta viimase kuu esimene jumalateenistus algas lauludega „Üks roosike on tõusnud“ ja „Mul ära kingi kullasära“.
Õde Anne Lepik luges enne palvet Js.40:1-5 ja Mt.1:1-8 ning tegi alguspalve, misjärel kõlasid üldlauludena „Neil karjastel väljal”, "Su armu, Issand, imetlen“ ja „Oh kui armsad on Su…“. Jutlus oli Joh.1: 11-12 põhjal Jeesuse vastuvõtmisest.
Enne Issanda surma mälestamist laulsime laulu “Oh mis armastuse meri” ja selle kalli osa lõpetasime lauluga „Ainult Sind, mu armas Jeesus“.
Õhtul viib igihaljalt energiline Rosette Stamm meid hooldekodusse.
Selline näeb välja Sette korrusmaja trepikoda...
ja taoliselt jõulukaunis on ta õue!
Sette vahetamas mõtteid kohaliku baptistikoguduse pastoriga, kelle vanemad huviga päält kuulavad.
Aga jah- hooldekodu tarvis arvas Sette meid veel siiski liiga nooreks, küll aga võisime sääl kõik koos jõululaulude laulmisest headmeelt tunda. Et selline kaunis paik siis!
