Ilm oli vihmane, aga see ei takistanud jumalarahval kogunemast. Täna oli meid üpris kenasti koos- 40-ne ligi! Alustasime lauludega “Kiida nüüd Issandat” ning „Isa taevas, me austame Sind“. Õde Tiiu Jääger luges Pühakirja 91.Psalmist ja palus teenistusele Jumala õnnistust ning neilegi, kes osadusse tulla pole saanud.
Seejärel oli meil harukordne võimalus kuulda Asta Kaupsi soolosid ja tervitust tema viimase raamatu lühitutvustust.
Rõõm oli kuulda ka Lemm Proosi käekäigust Rootsis. Peale laule „Nüüd paistab õnnepäikene“ ja “Me tormist siin ei hooli küll” õnnitlesime Andres Kirvest, kes meie koguduse noorimana tähistas 2.novembril oma 49.sünnipäeva. Seejärel peale ohvritänu ja eestpalveid kõlas Asta Kaupsi esituses „Jeruusalemm“.
Sellest taevasest ilust ja aust tõi jutlus meid taas jälle maa peale, püüdes maapealsete kunstlike halloweenlike õuduste taustal rõhutada uskliku inimese hinge eluaseme väärtust, seda just Ps.91:9 põhjal. Kui mõelda antud nädala blogi lõpus olevatele piltidele- me elame üha iseäralikumas ja omapärasemas maailmas. Ja mida me siin näeme? Seda, et meie tänapäeva maailm valmistab endale isemeisterdatud deemoneid, et ei peaks tegelikke kartma, otsekui sisendades seeläbi enestele, et tehisõudustega tegeledes lakkavad ka tõelised sealjuures olemast...
Ometi on meie olukord hulga rõõmsameelsem ja lõpulauluna kõlas ühislauluna „Kui kord koos on kõik päästetud hulgad“.
Aga tänane päev polnud kaugeltki sellega läbi. Peale teenistust kogunes rõhuv enamus (kas pole meil ikka tore eesti keel?- no miks peaks see enamus nüüd rõhuv olema...?) dr.Artur Proosi koju tema 97.sünnipäeva tähistamisele.
Tore oli kohata ka Andres Rebast.
Leidsime eest kaunilt dekoreeritud kodu, rohkelt lilli ja auväärse just täna 97-seks saanud sünnipäevalapse, kes vaatamata kõrgele vanusele üpris heas vormis oli.
Rõõm oli ette lugeda kodumaalt saabunud õnnitlused, võisime koos laulda ning vennale õnnistust paluda. Ka sünnipäevalaud oli kaunis ja rikkalik, eriti paistis eestlasi tõmbavat kauss hapukapsastega, mis aga ligema tutvuse järel hoopistükkis filipiini nuudliroaks osutus ning samuti väga maitsev oli.
Ehkki rahvast oli palju, jätkus päevakangelasel jõudu tordilt ka küünlad ära puhuda. Armas oli tõdeda, et ehkki v.Proos enam mitmeid pühapäevi meie keskele pole saanud, tuli maja nii rahvast täis kui vähegi võis.
Herbert Kirves ja Asta Kaups.
Isa ja poeg- Artur ja Lemm Proos.
Lähemad sugulased- Proosid ja Rebased.
Artur Proosi tubli abiline Mayra.
Soovime vennale ikka jõudu palvetada meie kõikide eest!
Aga mõni tagasivaatav pilk ka eelnenusse...
Esmaspäeva, 24.oktoobri hommik võimaldas jälle nautida looduse muutuvat ilu ja võlu.
Kui hommikul enne ja pärast kella 7-t nägi vaade me aknast välja selline...
siis veidi peale k.8-t oli vaade kaunis ja selge.
Esmaspäeval jõudis kohale ka Asta Kaups ja juba sama päeva õhtul võis teda kohata naisringi koosolekul, kus Asta laulis ja oma raamatut tutvustas.
Teisipäeva ilm oli kaunis ja päikesepaisteline. Olin öelnud just Varjele, et kui õige jalutaks Deer Lake´i juurde ja helistaks sealt ning paluks, et ega äkki Tiiu Jääger ei saaks meid säält koju tagasi tuua, kui Tiiu ise üsna pea helistaski! Ta pakkus välja, et kui vaja, võiks ta meid vahel kedagi külastama sõidutada, ning oli kohe nõus meid nii Deer Lake juurde kui hiljem sealt veel v.Artur Proosi poole viima. Nõnda saimegi osa allpool nähtavast ilust.
Mõista-mõista mis see on? Kas puuhobune?
Jah- peaaegu, sest puust on see küll... Kas pole aga kummalised oksad?
Just selline nägi see puuke välja väljastpoolt... aga kuipalju põnevat seal siiski peidus oli..!
Tiiu Jääger ja Varje Kajaste Burnaby´s
Seal üle Deer Lake´i peaks kusagil nende majade seas asuma ka meite eluase.
Käisimegi Arturi juures, rääkisime Asta ja Arturiga, ning siis sai meie osaks üks kena jalutuskäik kodu poole.
Asta Kaups Artur Proosile Piiblit ette lugemas.
Neljapäev, 27.oktoober tervitas meid lumiste mäekülgedega... Talv ei ole vast enam kaugel.
Reedel viis Peter Lepik meid koos Astaga oma ema Johanna juurde...
Johanna Lepiku kaunis kodu
Johannal jagub "noortele" väärt õpetussõnu
Johanna kodupaigas osalesime sealsel pensionäride lõunal...
Nende daamise osaks sai kogu rahva ühine sünnipäevalaul, ja võib arvata, et meite Johanna (paremalt esimene) oli nende seas vast kõige kõrgemas vanuses, ning oh imet- kas ka kõige sihvakama hoiakuga?!
Pärast lõunasööki külastasime Erna Truu´d Surrey haiglas.
Haiglas nägin ma seda, mida enne polnud näinud- taolisi luukeresid! No kes siis haigeid nõnda hirmutamas käib? Eks ikka Halloween...
Olgu need kas pilti tagasihoidlikuks näiteks sellest, milliseks kujuneb kaubandus just enne Halloween´i püha. Aga uskuge mind- siia üles riputasin ma vaid kaks kõige süütumat kujukest- kaupluses oli aga see-eest üpris õudseid tegelasi.
No comments:
Post a Comment