„Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks!” Ps.91:9b 30.oktoober- Dr.Artur Proosi 97. sünnipäev

Ilm oli vihmane, aga see ei takistanud jumalarahval kogunemast. Täna oli meid üpris kenasti koos- 40-ne ligi! Alustasime lauludega “Kiida nüüd Issandat” ning „Isa taevas, me austame Sind“. Õde Tiiu Jääger luges Pühakirja 91.Psalmist ja palus teenistusele Jumala õnnistust ning neilegi, kes osadusse tulla pole saanud.

Seejärel oli meil harukordne võimalus kuulda Asta Kaupsi soolosid ja tervitust tema viimase raamatu lühitutvustust.

Rõõm oli kuulda ka Lemm Proosi käekäigust Rootsis. Peale laule „Nüüd paistab õnnepäikene“ ja “Me tormist siin ei hooli küll” õnnitlesime Andres Kirvest, kes meie koguduse noorimana tähistas 2.novembril oma 49.sünnipäeva. Seejärel peale ohvritänu ja eestpalveid kõlas Asta Kaupsi esituses „Jeruusalemm“.

Sellest taevasest ilust ja aust tõi jutlus meid taas jälle maa peale, püüdes maapealsete kunstlike halloweenlike õuduste taustal rõhutada uskliku inimese hinge eluaseme väärtust, seda just Ps.91:9 põhjal. Kui mõelda antud nädala blogi lõpus olevatele piltidele- me elame üha iseäralikumas ja omapärasemas maailmas. Ja mida me siin näeme? Seda, et meie tänapäeva maailm valmistab endale isemeisterdatud deemoneid, et ei peaks tegelikke kartma, otsekui sisendades seeläbi enestele, et tehisõudustega tegeledes lakkavad ka tõelised sealjuures olemast...

Ometi on meie olukord hulga rõõmsameelsem ja lõpulauluna kõlas ühislauluna „Kui kord koos on kõik päästetud hulgad“.

Aga tänane päev polnud kaugeltki sellega läbi. Peale teenistust kogunes rõhuv enamus (kas pole meil ikka tore eesti keel?- no miks peaks see enamus nüüd rõhuv olema...?) dr.Artur Proosi koju tema 97.sünnipäeva tähistamisele.

 Tore oli kohata ka Andres Rebast.

 Leidsime eest kaunilt dekoreeritud kodu, rohkelt lilli ja auväärse just täna 97-seks saanud sünnipäevalapse, kes vaatamata kõrgele vanusele üpris heas vormis oli. 

Rõõm oli ette lugeda kodumaalt saabunud õnnitlused, võisime koos laulda ning vennale õnnistust paluda.  Ka sünnipäevalaud oli kaunis ja rikkalik, eriti paistis eestlasi tõmbavat kauss hapukapsastega, mis aga ligema tutvuse järel hoopistükkis filipiini nuudliroaks osutus ning samuti väga maitsev oli.

Ehkki rahvast oli palju, jätkus päevakangelasel jõudu tordilt ka küünlad ära puhuda. Armas oli tõdeda, et ehkki v.Proos enam mitmeid pühapäevi meie keskele pole saanud, tuli maja nii rahvast täis kui vähegi võis.

Herbert Kirves ja Asta Kaups. 

 Isa ja poeg- Artur ja Lemm Proos.

Lähemad sugulased- Proosid ja Rebased.

Artur Proosi tubli abiline Mayra. 

Soovime vennale ikka jõudu palvetada meie kõikide eest!

Aga mõni tagasivaatav pilk ka eelnenusse...
Esmaspäeva, 24.oktoobri hommik võimaldas jälle nautida looduse muutuvat ilu ja võlu.

Kui hommikul enne ja pärast kella 7-t nägi vaade me aknast välja selline...

 siis veidi peale k.8-t oli vaade kaunis ja selge.

Esmaspäeval jõudis kohale ka Asta Kaups ja juba sama päeva õhtul võis teda kohata naisringi koosolekul, kus Asta laulis ja oma raamatut tutvustas.

Teisipäeva ilm oli kaunis ja päikesepaisteline. Olin öelnud just Varjele, et kui õige jalutaks Deer Lake´i juurde ja helistaks sealt ning paluks, et ega äkki Tiiu Jääger ei saaks meid säält koju tagasi tuua, kui Tiiu ise üsna pea helistaski! Ta pakkus välja, et kui vaja, võiks ta meid vahel kedagi külastama sõidutada, ning oli kohe nõus meid nii Deer Lake juurde kui hiljem sealt veel v.Artur Proosi poole viima. Nõnda saimegi osa allpool nähtavast ilust.

Mõista-mõista mis see on? Kas puuhobune?

Jah- peaaegu, sest puust on see küll... Kas pole aga kummalised oksad?

 Just selline nägi see puuke välja väljastpoolt... aga kuipalju põnevat seal siiski peidus oli..!

Tiiu Jääger ja Varje Kajaste Burnaby´s

Seal üle Deer Lake´i peaks kusagil nende majade seas asuma ka meite eluase.

Käisimegi Arturi juures, rääkisime Asta ja Arturiga, ning siis sai meie osaks üks kena jalutuskäik kodu poole.

Asta Kaups Artur Proosile Piiblit ette lugemas.

Neljapäev, 27.oktoober tervitas meid lumiste mäekülgedega... Talv ei ole vast enam kaugel.

Reedel viis Peter Lepik meid koos Astaga oma ema Johanna juurde...

Johanna Lepiku kaunis kodu

Johannal jagub "noortele" väärt õpetussõnu

Johanna kodupaigas osalesime sealsel pensionäride lõunal...

 

Nende daamise osaks sai kogu rahva ühine sünnipäevalaul, ja võib arvata, et meite Johanna (paremalt esimene) oli nende seas vast kõige kõrgemas vanuses, ning oh imet- kas ka kõige sihvakama hoiakuga?!

Pärast lõunasööki külastasime Erna Truu´d Surrey haiglas.

Haiglas nägin ma seda, mida enne polnud näinud- taolisi luukeresid! No kes siis haigeid nõnda hirmutamas käib? Eks ikka Halloween...

Olgu need kas pilti tagasihoidlikuks näiteks sellest, milliseks kujuneb kaubandus just enne Halloween´i püha. Aga uskuge mind- siia üles riputasin ma vaid kaks kõige süütumat kujukest- kaupluses oli aga see-eest üpris õudseid tegelasi. 

Et aga ülevaade nõnda kummaliselt ei lõppeks, jäägu meie mälestusi kaunistama selle nädala üks peakülalisi- ja kes on see muu kui meie armas ja energiast pakatav Asta Kaups?! Oh et me kõik võiksime tema vanuses (kui Issand nõnda palju elupäevi peaks kinkima) nõnda vaprad välja näha, sest vaevalt meil õnnestuks Johanna Lepikut üle trumbata... Lausa uskumatu on neid mõlemaid nõnda tegutsemas näha!

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest, hingest ja meelest.” Mt.22:37 Pühapäev, 23.oktoober ja eelnenud päevad

 Huvitav on jälgida meie kodu aknaist looduse muutuvat palet. Pühapäeva hommikul kell 8.16 paistis ülal päike ning linna kattis udu ja pilvemass, siiski sai päike aga mõne kiirega ka maad paitada...

Kell 8.53 ei olnud aga päikesest enam suurt juttugi- kõik üpris hall... Kuid päike paistab sellest kõigest hoolimata, ning meelde tulevad laulu sõnad- "Ma pilvedest kõrgemal elan, kus polegi muredemaad. Tee kõrguste poole on vaba, ei varjud need sinna ei saa..."

Täna alustasime lauludega “Oh kui helde on me Jeesus” ja „ Näha vendi ja õdesid Issanda ees“, misjärel õ.Astrid Kirves juhatas meid alguspalvele, tuletades meile meelde 62.Psalmist, et  Jumal on me kalju, me pääste ja kindel varjupaik. Ühise laulu „Süda, oh jäta kõik mured“  järel jagas meiega vaimulikku luulet v.Johannes Eenjärv, deklameerides luuletusi nii sügise ilust kui ühest väikesest lapsest ema kõrval kirikus. Üldlaulud „Oh Jeesus, Su nimi on suur“  ja „Sa rändur ära karda“ said põimitud teadete ja ohvritänuga, ning enne jutlust laulsime veel jutlustaja ühe lemmiklaulu- „Heliseb mu sees”. Jutlus Mt.22:34-40 põhjal kahest suurimast käsust küsis, kas need kaks on ka meie jaoks sarnased, nõnda nagu Jeesus ise nende kohta ütles. Milline on meie armastus Jumala vastu? Kas me armastame Õnnistuste Jumalat rohkem kui Jumala õnnistusi? Ja kui meil peaks olema vaja valida nende kahe vahel, kas me valime siis kõhklemata õnnistuste Jumala ning jätame õnnistused tahaplaanile... sest kas ei leia me oma täielikku rahulolu just oma Jumalas? 
Teenistuse lõpul kõlas ühiselt „Oh Issand, kui mu elutee“.

Vend Thomas Kirvese on täna välja vahetanud õ.Erli Lepik. 

Teenistuse järel toimus ka koguduse nõukogu järjekordne koosolek.

Nüüd aga veidi eelnenud päevade sündmustest.

Kolmapäeval osalesime Kuldse Klubi kokkutulekul, mis seekord Oktoberfesti nime kandes sisaldas kontserdi nii laulude kui ka rahvatantsudega. Ka oli all saalis päevakohane laud vorsti ja hapukapsastega.

 

Vahva oli näha 92-aastast Leida Nurmsoo´d rahvatantsu tantsimas, rääkimata laulmisest!

Pildike Meie Kodu saalis asuvast väljapanekust, kus kaunid eesti päris asjad ikka au sees on.

Meie kodutänava Hazel Streeti pääl näen taas ja taas sellist vahvat autot.. ei tea, kas ootab mind või..?

Mööda Kingsway´d kõndides võib vahel tulla selline tunne, nagu oleks korraks Hiinamaale kõrvalepõike teinud- nõnda palju on siin hiinakeelseid silte näha! Ka see kirik näiteks- no katsu sa lihtsurelik aru saada- mis, kunas ja milleks siin midagi ette nähtud on. Aga ega see mitte teps paha pole- nõnda saab ju odavalt, st. et lausa ilma rahata mitme rahva ja kultuuri keskel ära käia...

„Andke siis Jumalale, mis kuulub Jumalale.” Mt.22:21 Pühapäev, 16.oktoober ja eelnenu

16.oktoobri varahommikul võis teravam silm juba tabada katuste valgeid "üleriideid"...

Seda pühapäeva alustasime lauludega “Kogu hing laulab vaid Sulle kiitust” ning „Tule nüüd meile, Issanda Vaim“. Alguspalvele juhatas

õ.Anne Lepik, kes luges 1.Kor.12:14-26 salmidest kogudusest kui ihust ja ihuliikmetest. Siis kõlas üldlauluna „Suur Jumal, kui ma näen“, misjärel

v.Villi Vink rääkis ilmekalt varjudest meie elus, tsiteerides Piiblist Ap.5:15,  L.144:4, L.109:23. Järgnes igati teemakohane üldlaul, „Vaata varjud ju venivad pikaks“. Ohvrilauluks laulsime „Jeesus peab üksi mu südame saama“, seejärel „Võta kõik mu elu Sa”. Jutlus oli teemal „Mis kuulub Jumalale?“ Mt.22:21 põhjal.

Jumalateenistus lõppes lauluga „Sinu armu häält kuulnud olen ma“.

Sellel teenistusel tundsime suurt headmeelt laste- Tiiu ja Heldur Jäägeri tütretütarde üle, kes koos vanavanematega olid kirikusse tulnud.

Aga nooruslikke oli teisigi me keskel- Astrid Kirves ja Anne Lepik võtsid nõuks meie teadetetahvlit veidi kaasajastada...

Nüüd veel väike tagasivaade eelnenusse...

Naeratused on alati sarnased, sest nad on alati kaunid, olgu siis ilmsi või ukse pääl...

Teisipäeval olime lõunal Liidia Naano pool ning sealt sõitsime koos tervitama värsket juubilari, 85-aastaseks saanud Villem Värtinat.

Kolmapäeval võisime Villi ja Viive Vinki pool teha tutvust nii v.Erisalu poolt meisterlikult valmistatud lauaga

kui kõiksugu põnevate ajaloomaterjalidega, nende hulgas ka

misjonär Esther Sirotkini kirjadega.

Neljapäeval, 13.oktoobril tegin taas visiidi meie auväärt v.Artur Proosile, reedene päev viis aga meid kauni looduse keskele.

Kõigepealt söötis õ.Aino Uus meil North-Vancouveris kõhud täis. Siis läks aga peagi sõiduks, ning mis kõik silmade ees avanes! Loodan, et pildid jutustavad seda paremini kui mina...

Vaadake ette, et keegi märjaks ei saa!

Olgu sein või inime- ühtviisi kaunid kõik.

Astume sisse olümpiakülla, mis oli vaid eesti sportlaste päralt....

Selles majas peatus olümpia ajal Kristina Smigun-Vähi...

Tee viib meid järgmise vaatamisväärsuse juurde, kuid eks neid leidu ka tee ääres... 

....ja teest kaugemalgi...

Iga algus võib tunduda väike...

...siit paistab juba midagi loovat...

...aga see siin võtab vaat et hinge kinni...! Brandywine Falls

Suurem olümpiaküla

Ka selles majas elasid eestlased

Kohal Whistleris!

Praegu on siin veel vaiksevõitu...

Kuid siiski- söögipaikades elust puudu ei tule. 

Tagasiteed aga ilmestasid üle videviku kõrguvad teravikud, mõni väga konkreetselt suunamas taeva poole...