Mu telklaager kistakse üles
Ja keeratakse minu käes rulli
Otsekui karjase telk.
Sa rullid nagu kangur mu elu kokku,
Mind lõigatakse lõime küljest.” Js 38,10.12
Kallid leinajad, kallid kaasmaalased ja sõbrad - lahkunu on meid viimast korda kokku kutsunud. Pikk elutee üle mitme maa ja mere on lõppenud. Nagu pühakiri ütles, ta „telklaager“ on kokku keeratud. Ta on läinud viimsesse kodusse.
Kallis Ella armastas oma lähedasi, oma kodu, oma aeda… Ta on nüüd sellelt maise elu rannalt jõudnud taevasele rannale.
Kuid iga tee jätab järele mälestuste raja. Kõndigem oma mõtetes täna sellel rajal!
Ella Emmeline sündis tsaari ajal Pärnus. Vanemad olid Maria ja Johann Perens. Õde Alvine suri noorena difteeriasse. Tal olid kaks venda Johann ja Friedrich. Johannil oli tütar Vaike, kes praegugi elab Rootsis. Friedrichil oli poeg Jaan, kes on siin koos oma perega.
Ella elas oma vanematega koos Waldofi tselluloosi vabriku lähedal, kus ta isa töötas. See oli tol ajal üks Euroopa moodsamaid tselluloosi vabrikuid. Kuid I Maailmasõja puhkedes laskis Pärnu komandant vabriku õhku lasta, et see ei satuks sakslaste kätte.
See oli raske aeg. Ella käsi sai tüdrukuna viga, kui ta aitas purustusi likvideerida. Sõbranna tutvustas teda ühele tuntud noorele mehele Andreile, kes elas Raekülas koos oma vanemate Liisa ja Jakob Mirki ja venna Arkadi ja õe Siinaga. Ella ja Andrei abiellusid 5. detsembril 1937. a. ja jäid Andrei vanemate juurde. Varsti abiellus õde Siina ja jäi samasse majja elama, koos laste Marje ja Kärdiga. Siina abikaasa õde Meeta kolis samuti sinna majja. Maja oli täis rahvast. Seal oli kalurid, ehitajaid, ettevõtjaid jne. Ella aitas oma meest kalavõrke parandada ja tegi majapidamistöid. Need olid töörikkad, kuid kaunid ajad seal jõeäärse männiku ja mereäärse karjamaa vahel.
Kuid siis tuli II Maailmasõda, mis muutis kõik. Muretu Pärnu elu lõppes äkitselt, kui Nõukogude Liit tungis teistkordselt 1944.a. Eestisse. Ella ja Andrei lahkusid Eestist üle Kihnu Rootsi väikese kalapaadiga koos paljude teiste põgenikega, nende seas ka Jaan Perensi vanemad. Ella kahetses tihti, et ta ei saanud öelda head aega oma vanematele ja et nad ei saanud kaasa võtta mälestusesemeid Eestist. Kaasa võeti vaid puukast mõnede riiete ja kalariistadega. Kalariistad osutusid Rootsis kasulikuks. Mere ületamine Rootsi väikeses ülekoormatud paadis saksa ja vene sõjaaja pimeduses oli kergelt öeldes õudusttekitav Nad tundsid kergendust, kui Rootsi rannavalve neid soojalt vastu võttis, neile pakuti süüa, peavarju ja lõpuks töökohti.
Ella oli sõbralik inimene. Ta pidas kontakti enamuse paadipõgenikega. Ta sai paljudelt jõulukaarte. Rootsis töötas Ella lühikest aega õmblusvabrikus. Varsti kolisid nad saarele, kus mehed käisid kalal ja naised tegid põllutööd. See oli raske töö ja nad tundsid koduigatsust, kuid neil oli ka rõõmsaid aegu. Andrei vend Arkadi abiellus Liia Tammega. Liia on praegu oma perega siin.
Viis aastat hiljem otustati lahkuda Rootsist Kanadasse. Kartus, et Rootsi annab eestlased Nõukogude Liidule välja, oli suur. Töökas Pärnu kalur ostis koos kaaslastega väikese laeva ja pani sellele nimeks „Pärnu“. Laevas oli 50 meest, 50 naist ja 54 last. Merereis kestis üle tormise Atlandi ookeani 16 päeva. Alles hiljuti avaldati Eestis raamat "Unustatud merereisid", kus võib leida ka „Pärnu“ ja selle reisi loo. Ella jõudis lõpuks õnnelikult Halifaxi 2. augustil 1949. Sama aasta 13. oktoobril jõuti rongiga Vancouverisse.
Andrei sai varsti töökoha ja ehitas endale maja Dumfries tänaval. Nad olid selle üle uhked. Kaunis aed ja hubane maja võtsid läbi aastate sugulasi ja sõpru lahkelt vastu. Ella oli andekas õmblejanna, kuduja , kokk ja aednik. Tal oli elav huumorimeel ja sõbralik naeratus. Temast jäävad paljud puudust tundma.
Andrei ja Ella olid aktiivsed eestlaste ringkonnas. Nad aitasid ehitada Eesti kodu ja kirikut siin ja keskust Missionis. Andrei ehitas suvekodu Point Robertsis, kus paljudel sõpradel olid suvituspaigad. See rand on tänaseni nagu tükike Lääne-Eesti rannast. Iga kord kui päike loojus Vaikse ookeani taha võis mõelda, et varsti algab kodu Eestis hommik.
Kallid leinajad, iga lahkumine on kurb, kuid siiski lootusrikas. See kõneleb meie elu kaduvusest. See päev kõneleb sellest, et me kõik jõuame kord igaviku rannale. Sõbrad, kui me vaatame päikeseloojangut siin maisuses, siis teadkem, et igaviku rannal on päikesetõus! Eluküünalt ei kustutata mitte sellepärast, et saabunud on südaöö. Eluküünal kustutatakse, sest alanud on igavene hommik.
Jeesus ütleb: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid.“ Jh 14:1-2
Kallid leinajad, meie näeme Ella elu loojangu valguses, tema ja teised eele läinud näevad seda igavese hommiku valguses!
Hüvasti, kallis Ella Emmeline!
No comments:
Post a Comment