Pühapäev, 20. märts 2011.a.

"Issanda nõu püsib igavesti,

Tema südame mõtted põlvest põlve."

Ps 33:11

Kirsid juba õitsevad. Homme on kevade algus.

Iga pühapäev algab eelmise nädalaga. Reedel külastasid Tiiu Jääger, Aime ja Joosep Tammo Veera Tamme, kes oma kõrge ea (* 21.04. 1916) ja nõrga tervise tõttu enam kirikusse ei saa. Lillian Tamm oli katnud lõunalaua. Pärast murdis pastor Joosep Tammo õe Veera Tammele leiba. Veera Tamm tervitab kõiki koguduse liikmeid ja lubab kui võimalik kirikusse tulla.

Tiiu Jääger ja Aime Tammo perekond Tammede ukse ees

Lillian ja Jaan Tamm ning Joosep ja Aime Tammo lõunalauas

Pastor Joosep Tammo ja Veera Tamm pärast leivamurdmist

Pühapäev on päikseline. Jumalateenistuse alguseks laulab kogudus "Püha vaikne rahu..." ja "Kui kiidaks Sind..." Seejärel loeb Tiiu Jääger Jumala Sõna ja teeb alguspalve. Lauldakse ühiselt "Ole mu nägemus..." Johannes Eenjärv tunnistab heade ja jumalike mõtete mõjust meie elule. Seejärel õnnitleb pastor Joosep Tammo Johannes Eenjärve saabuva sünnipäeva puhul ja annab üle koguduse õnnitluskaardi. Sünnipäevalapsele lauldakse ühiselt "Las Jumal seada kõik su elupäevad..." Ohvrilauluks lauldakse "Päästja järel tahan käia..." ja seejärel "Sinu sisse sügavasti..."

Alguspalve teeb Tiiu Jääger

Pastor Joosep Tammo õnnitleb Johannes Eenjärve sünnipäeva puhul

Täna kõneleb pastor Joosep Tammo muutmismäe sündmusest (Mt 17:1-9).

Meie elus on imelisi hetki, kus me korraga mõistame mõne lähedase inimese mõtteid, eesmärke ja suurust. Just midagi sellist kogesid Jeesuse lähimad õpilased Peetrus, Johannes ja Jaakobus muutmise mäel. Nad nägid oma õpetaja "palet säramas otsekui päike" ja ta rõivad helkisid erilises valguses. Nad nägid teda Eelija ja Moosesega vestlemas. Peetrus tahtnukski Tabori mäele jääda, kuid siis kattis neid Jumala au pilv ja hääl ütles: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!" Kõik see ehmatas neid sedavõrd, et nad langesid silmili maha. Kuid Issand rahustas neid. " Ta ütles: "Tõuske üles ja ärge kartke!" ning juhtis nad taas alla argipäeva ülesannete juurde.

Meie kõigi elus on olnud selliseid muutmismäe elamusi, kus me nägime oma argipäeva horisondist kaugemale ja kogesime eriliselt Jumala salapärast kohalolu. Ometi ei saa olla sellised kogemused meie elus omaette eesmärgiks. Need pole isegi meie usuelu aluseks. Jeesuse tee koos oma õpilastega viis alla orgu, see viis Õlimäele ja Kolgatale. Kuid see tee viis ka ülestõusmise hommikusse. Kui me kõnnime koos Jeesusega sama ennastohverdava armastuse püha rada, siis täituvad meiegi elus apostel Pauluse sõnad: "Kui Kristus, teie elu, saab avalikuks, siis saate ka teie koos temaga avalikuks kirkuses." Kl 3:4

Ärgem unustagem, et igasse kaaskristlasesse ja meisse endissegi on peidetud samasugune jumalik auhiilgus, mida jüngrid nägid Jeesuse juures muutmise mäel. Seniks aga kuulakem Jeesuse sõna ja teenigem koos Temaga Isa taevas ja kaasinimesi!

Pärast lõpupalvet lauldi "Nüüd Päästja juurde jäägem kõik lõpmata..."

Kevad võiski alata...

Pühapäev, 13. märts 2011.a.

"Loo mulle Jumal, puhas süda,

ja uuenda mu sees kindel vaim!"

Ps. 51:12

Igale pühapäevale eelneb kohtumisi ja mõttevahetusi. Reedel oli pastor Joosep Tammo koos abikaasa Aimega külas Hiiumaa ja Eesti suurtel sõpradel Erich ja May Tõkkel. May oli katnud maitsva lõunalaua ja mõtted liikusid mööda Hiiumaa radu ja kogudusi. Oli tore vaimulik osadus.

Joosep Tammo, Erich Tõkke ja May Tõkke

May Tõkke ja Aime Tammo

Pühapäev oli kevadiselt vihmane, kuid koguduse osadus toob alati Jumala armastuse päikese südamesse. Alguseks laulis kogudus "On antud ustav ja kindel sõna..." ja "Oh kui helde on me Jeesus..." Pühakirja luges ja alguspalve tegi Astrid Kirves. Seejärel lauldi: "See sõnum on püha ja kallis..." Pastor Joosep Tammo rääkis olukorrast Jaapanis ja kodu-Eesti koguduste ühispalvest koos Rootsi Misjonikirikuga nende partnerkoguduste eest, mis jäid maavärina piirkonda. Seejärel palvetati kõigi maavärina ohvrite sugulaste ning eriti Jaapani kristlike koguduste eest.

Siis lauldi "Ükskord kui õhtu su ellu laskub..." Kuulati teated ning ohvri kokkupaneku ajal lauldi ühiselt "On sul ruumi Jeesusele..." ja seejärel "Kui olen ise nõder..."

Astrid Kirves teeb alguspalve

Tänupalve ohvri eest.

Pastor Joosep Tammo kõneles Jeesuse Kristuse kõrbekiusatustest. Mt 4:1-11

Paastuaja pühapäevade evangeelium juhib meie tähelepanu sellele, mis võiks meie suhet Jumalaga kahjustada või koguni hävitada. Jeesus oli ristimisel kogenud, kuidas taevas avanes ja hääl ütles: "See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!" Mt 3:17 Jumala Vaim juhib nüüd Jeesuse neljakümneks päevaks kõrbe, kus saatan teda lõpuks kiusatustega ründab. Eks see ole meiegi kogemus, et alati kui me Jumala lähedust ja armu eriliselt kogeme, järgneb sellele mõni kiusatus või prooviaeg. Kõrbeüksinduses võib kohtuda Jumalaga, aga seal võib kohtuda ka kiusajaga.

See, millega saatan Jeesust kiusas, olid Messia tulekuga seotud rahvalikud ootused. Messias pidi lahendama igapäevase leiva küsimused ja majanduslikud mured. Ta pidi võtma poliitilise võimu ja tegema seejuures suuri imesid. Jeesus võidab need saatana pakkumised Jumala Sõna ja kuulekusega oma Isa vastu.

Saatan ütleb kahel korral: "Kui Sa oled Jumala Poeg..." siis tee kividest leiba, siis tee see ime! Sama küsimus kõlab ristil all: "Kui Sa oled Jumala Poeg, miks sa siis ristilt alla ei astu?" Jeesus aga ütleb: "Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud ja lõpetan oma töö." Jh 4:34

Isa tahtmine on, et meiegi Tema lastena kõnniksime inimeseksolemise ja ennastohverdava armastuse kitsast, kuid püha teed! Sellel teel me palume: "Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast!" Seda teed ustavalt käies jätab saatan meid lõpuks rahule. Sellel teel teenivad meid inglid!

Pärast lõpupalvet lauldakse ühiselt "Ma Sulle, Jeesus tõotan..."

Jaak Selde ja Ella Emmeline Mirki matused

"Kui kaduv riietub kadumatusega

ja see surelik riietub surematusega,

siis läheb täide sõna, mis on kirjutatud:

"Surm on neelatud võidusse!"

1 Ko 14:54

Sellel nädalal sängitasime Forest Lawni kalmistu mulda kaks Vancouveri Eesti Apostelliku Õigeusu Koguduse liiget.

8. märtsil maeti

Jaak Selde

30.08.1946 - 25.02. 2011

Ärasaatmise Eesti Kirikust ja matusetalituse viis läbi ülempreester Stefan Pettai

ja

10. märtsil maeti

Ella Emmeline Mirk

9.11.1912 - 21.02.2011

Ärasaatmise Eesti Kirikust ja matusetalituse viis läbi pastor Joosep Tammo

Eesti Ühendatud Baptisti Kogudus avaldab Seldede ja Mirkide perele ning Vancouveri Eesti Apostellikule Õigeusu Kogudusele kaastunnet nii lähedaste ja armsate inimeste lahkumise puhul!

Lahkumised Forest Lawni Eesti kalmistul

Ülempreester Stefan Pettai Jaak Selde muldasängitamisel

Pastor Joosep Tammo Ella Emmeline Mirki ärasaatmisel

Mu telklaager kistakse üles

Ja keeratakse minu käes rulli

Otsekui karjase telk.

Sa rullid nagu kangur mu elu kokku,

Mind lõigatakse lõime küljest.” Js 38,10.12

Kallid leinajad, kallid kaasmaalased ja sõbrad - lahkunu on meid viimast korda kokku kutsunud. Pikk elutee üle mitme maa ja mere on lõppenud. Nagu pühakiri ütles, ta „telklaager“ on kokku keeratud. Ta on läinud viimsesse kodusse.

Kallis Ella armastas oma lähedasi, oma kodu, oma aeda… Ta on nüüd sellelt maise elu rannalt jõudnud taevasele rannale.

Kuid iga tee jätab järele mälestuste raja. Kõndigem oma mõtetes täna sellel rajal!

Ella Emmeline sündis tsaari ajal Pärnus. Vanemad olid Maria ja Johann Perens. Õde Alvine suri noorena difteeriasse. Tal olid kaks venda Johann ja Friedrich. Johannil oli tütar Vaike, kes praegugi elab Rootsis. Friedrichil oli poeg Jaan, kes on siin koos oma perega.

Ella elas oma vanematega koos Waldofi tselluloosi vabriku lähedal, kus ta isa töötas. See oli tol ajal üks Euroopa moodsamaid tselluloosi vabrikuid. Kuid I Maailmasõja puhkedes laskis Pärnu komandant vabriku õhku lasta, et see ei satuks sakslaste kätte.

See oli raske aeg. Ella käsi sai tüdrukuna viga, kui ta aitas purustusi likvideerida. Sõbranna tutvustas teda ühele tuntud noorele mehele Andreile, kes elas Raekülas koos oma vanemate Liisa ja Jakob Mirki ja venna Arkadi ja õe Siinaga. Ella ja Andrei abiellusid 5. detsembril 1937. a. ja jäid Andrei vanemate juurde. Varsti abiellus õde Siina ja jäi samasse majja elama, koos laste Marje ja Kärdiga. Siina abikaasa õde Meeta kolis samuti sinna majja. Maja oli täis rahvast. Seal oli kalurid, ehitajaid, ettevõtjaid jne. Ella aitas oma meest kalavõrke parandada ja tegi majapidamistöid. Need olid töörikkad, kuid kaunid ajad seal jõeäärse männiku ja mereäärse karjamaa vahel.

Kuid siis tuli II Maailmasõda, mis muutis kõik. Muretu Pärnu elu lõppes äkitselt, kui Nõukogude Liit tungis teistkordselt 1944.a. Eestisse. Ella ja Andrei lahkusid Eestist üle Kihnu Rootsi väikese kalapaadiga koos paljude teiste põgenikega, nende seas ka Jaan Perensi vanemad. Ella kahetses tihti, et ta ei saanud öelda head aega oma vanematele ja et nad ei saanud kaasa võtta mälestusesemeid Eestist. Kaasa võeti vaid puukast mõnede riiete ja kalariistadega. Kalariistad osutusid Rootsis kasulikuks. Mere ületamine Rootsi väikeses ülekoormatud paadis saksa ja vene sõjaaja pimeduses oli kergelt öeldes õudusttekitav Nad tundsid kergendust, kui Rootsi rannavalve neid soojalt vastu võttis, neile pakuti süüa, peavarju ja lõpuks töökohti.

Ella oli sõbralik inimene. Ta pidas kontakti enamuse paadipõgenikega. Ta sai paljudelt jõulukaarte. Rootsis töötas Ella lühikest aega õmblusvabrikus. Varsti kolisid nad saarele, kus mehed käisid kalal ja naised tegid põllutööd. See oli raske töö ja nad tundsid koduigatsust, kuid neil oli ka rõõmsaid aegu. Andrei vend Arkadi abiellus Liia Tammega. Liia on praegu oma perega siin.

Viis aastat hiljem otustati lahkuda Rootsist Kanadasse. Kartus, et Rootsi annab eestlased Nõukogude Liidule välja, oli suur. Töökas Pärnu kalur ostis koos kaaslastega väikese laeva ja pani sellele nimeks „Pärnu“. Laevas oli 50 meest, 50 naist ja 54 last. Merereis kestis üle tormise Atlandi ookeani 16 päeva. Alles hiljuti avaldati Eestis raamat "Unustatud merereisid", kus võib leida ka „Pärnu“ ja selle reisi loo. Ella jõudis lõpuks õnnelikult Halifaxi 2. augustil 1949. Sama aasta 13. oktoobril jõuti rongiga Vancouverisse.

Andrei sai varsti töökoha ja ehitas endale maja Dumfries tänaval. Nad olid selle üle uhked. Kaunis aed ja hubane maja võtsid läbi aastate sugulasi ja sõpru lahkelt vastu. Ella oli andekas õmblejanna, kuduja , kokk ja aednik. Tal oli elav huumorimeel ja sõbralik naeratus. Temast jäävad paljud puudust tundma.

Andrei ja Ella olid aktiivsed eestlaste ringkonnas. Nad aitasid ehitada Eesti kodu ja kirikut siin ja keskust Missionis. Andrei ehitas suvekodu Point Robertsis, kus paljudel sõpradel olid suvituspaigad. See rand on tänaseni nagu tükike Lääne-Eesti rannast. Iga kord kui päike loojus Vaikse ookeani taha võis mõelda, et varsti algab kodu Eestis hommik.

Kallid leinajad, iga lahkumine on kurb, kuid siiski lootusrikas. See kõneleb meie elu kaduvusest. See päev kõneleb sellest, et me kõik jõuame kord igaviku rannale. Sõbrad, kui me vaatame päikeseloojangut siin maisuses, siis teadkem, et igaviku rannal on päikesetõus! Eluküünalt ei kustutata mitte sellepärast, et saabunud on südaöö. Eluküünal kustutatakse, sest alanud on igavene hommik.

Jeesus ütleb: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid.“ Jh 14:1-2

Kallid leinajad, meie näeme Ella elu loojangu valguses, tema ja teised eele läinud näevad seda igavese hommiku valguses!

Hüvasti, kallis Ella Emmeline!

Ella Emmeline Mirki viimne teekond

Pastor Joosep Tammo Ella Emmeline Mirki muldasängitamisel

Pühapäev 6. märts 2011.a.

"Pimedusest tõuseb õiglastele valgus,

armuline ja halastav ja õige."

Ps 112:4

Alguspalve teeb Thomas Kirves

Jumalateenistuse alguseks laulab kogudus "Jumal, suur oled Sa..." ja "Kui kaunis on Sind ülista..." Pühakirja loeb ja alguspalve teeb Thomas Kirves. Seejärel lauldakse ühiselt "Õed, vennad, ühel meelel..." Tunnistab Erich Tõkke, kes räärgib praktilise ja sügava usu tähtsusest. lauldakse "Jeesus, peab üksi mu südame saama..." Ohvrilauluks kõlab "Jeesus, väärt küll oled Sa..."

Erich Tõkke tunnistab

Pastor Joosep Tammo kõneleb täna arukast ja rumalast majaehitajast (Mt 7:21-27):

Ükski teine küsimus pole inimesi nii puudutanud kui see: "Kas ja millistel tingimustel me saame Taevariiki?" Autoriteetselt saab sellele küsimusele vastada vaid Jeesus Kristus. Tema on meie valgus nii elus, elu õhtul kui igavesel hommikul.

Ta jutustab meile lihtsa ja arusaadava pildi kahest majaehitajast ja küsib: oled sa arukas või rumal majaehitaja? On su usuhoonel kindel alus? Elutormid, mis meid varem või hiljem tabavad, teevad nagunii meie tegeliku olukorra avalikuks.

Üldiselt me vastame, et Jeesus Kristus on meie usuhoone nurgakivi. Jeesus aga näitab meile võimalikke eluhoone nõrkusi ja tugevusi.

Esiteks on oluline Jumala tahtmise tundmine. Paulus ütleb, et usk tuleb kuuldust. Mäejutluses kuuldu annab meile väga selged juhised ja mõõdupuud. Jeesus kutsub meid elama Jumala lastena oma Taevase Isa vääriliselt. Ta annab meile konkreetsed ja samas väga kõrged eesmärgid.

Teiseks Ta ütleb, et me peame elama ka Jumala tahtele vastavat elu: "Mitte igaüks, kes mulle ütleb: "Issand, Issand!" ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu isa tahtmist, kes on taevas!" s. 21

Kolmandaks ütleb Jeesus, et mitte ainult sõnad ja teod, vaid ka õiged motiivid on olulised, sest paljud ütlevad viimsel kohtupäeval: "Kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid? Ja siis ma tunnistan neile: "Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtused!" s.22-23

Palvetagem, et meie elu oleks kindlalt rajatud Jeesuse Kristuse õpetusele ja täidetud Tema pühast ja ennastohverdavast armastusest! Siin peitub lõpuks ka erinevus vundamendi ja fundamentalismi vahel. Fundamentaliste iseloomustavad enamasti tunnustustväärivad ja kaunid õpetused, kuid nende õpetuste ellurakendamine ei vasta Mäejutluse vaimule. Me vajame sügavat ja isiklikku palveelu ja osadust oma Issandaga, et elada armastuses ning pühaduses! Algav paastuaeg on suur võimalus oma vaimulikku elu taas süvendada, et meid ei leitaks katsumise päeval kerge olevat.

Ühiselt lauldakse "On armastus, mis pühitseb..." Võetakse osa Issanda surma mälestusest, palvetatakse ja lõpetatakse lauluga: "Oh tulge, vennad õed..."

On hea jumalateenistuse lõpus pigistada õe ja venna kätt ja usaldada üksteist Issanda hoolde.

Õhtul oleme proua Juta Kitchingu külalised

Proua Juta Kitching

Lahke perenaine on valmistanud maitsva õhtulaua

Selle kodu kass, kes on tutvunud kõigi külalistega,otsustab lõpuks puhata ja

lisada vestlusringi oma vaikse rahuoleva nurrumise.

Pühapäev, 27. veebruar 2011.a.

"Issand on mu karjane,

mul pole millestki puudust."

Ps 23:1

Iga pühapäeval on oma eellugu. Seekord algas see juba laupäeva õhtul. Aime Tammo oli kutsunud oma juurde kohvile nooremad koguduse liikmed. Pastor Joosep Tammo tegi ettekande teemal: "Tee metafoor kirjanduses, filosoofias ja religioonis." Seejärel vahetati mõtteid erinevate vaimulike küsimuste üle.

Andres Kirves ja Peter Lepik

Perekond Rebane ja Anne Lepik

Pühapäeva hommik saabus 10 cm lumega. See on niisiis siinmail "neljas talv".

Pastor Joosep Tammo lükkab lume kokku,

et koguduse liikmed kiriku uksest kuiva jalaga sisse saaksid.

Kogudus laulab alguseks "Püha vaikne rahu..." ja "Suur on Su ustavus..." Alguspalve teeb Anne Lepik. Seejärel lauldakse "Oh tule meie keskele..." ning Aime Tammo loeb kaks Juhan Liivi luuletust - "Mai hommik..." ja "Helin". Kogudus laulab "Kelle päralt minu elu..." Pannakse kokku ohver ning lauldakse taas "Võta Päästja juurde jääda..." ning "Rohkem korraga ei maksa võtta..."

Anne Lepik loeb algussõna ja palvetab

Aime Tammo loeb luuletusi

Pastor Joosep Tammo jutlustab

Ta loeb jutluse aluseks Mt 6:24-34. Teemaks on "Otsige esiti Jumala riiki!"

Jeesus räägib meile lindudest taeva all, kes ei külva ega lõika ega kogu aitadesse. Ta räägib liiliatest väljal, kes ei näe vaeva ega ketra, kuid kelle ilu ületab kuningas Saalomoni rõivaste ilu kogu selle hiilguses. Ta ütleb: "Ärge muretsege!"

See sõnum võib tunduda eluvõõrana. Ometi ei vastanda Jeesus siin praktilist elukäsitlust Taevariigi hiilgusele. Eks ole ju 5 Ms 8:18 öeldud: "Tuleta meelde Issandat, oma Jumalat, et see on tema, kes annab sulle jõu varanduse soetamiseks, et kinnitada lepingut, mille ta vandudes tegi su vanematega, mis nüüd ongi teostunud." Apostel Paulus ütleb 2 Ts 3:10 "Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!" Jeesus, kes ise oli ligi 15 aastat puusepana elatist teeninud ütleb meile: "Ärge muretsege!"

"Pange tähele taeva linde!" Tõstke oma pead ja avardage oma horisonti. See on parim vastumürk hirmudele ja kartustele, mis päevast päeva põue poevad.

"Pange tähele lilli väljal!" Usust lähtuv elu ei kanna meid ainult kõrgustesse. See suunab meie pilgu ka sellele, mis jääb meie maise elu teele. Kontakt maistel väljadel kasvava iluga ei ole vastuolus vaimsete kõrgustega. Vastupidi, kuigi maine ilu on kaduv, kõneleb see Jumala armastusest ja hoolitsusest. "Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?" Armastav Jumal tahab meile kinkida lõpuks igavese elu. Tuleb aeg, kus me jätame selle maailma avarused ja väljade ilu seljataha. Tuleb aeg, kus me ei tööta enam. Tuleb aeg, kui riided meie taevastel ihudel on kaunimad liiliate särast.

Milline rändur suurendaks oma varandust enne eesmärgile jõudmist? Sellepärast "Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!"

Pärast lõpupalvet lauldakse ühiselt "Nüüd Päästja juurde jäägem..."

Kell 13:00 algab Eesti Kodus

Eesti Vabariigi 93. aastapäevale pühendatud aktus

Ainu Uus ja Aime Tammo

Eesti Vabariigi aukonsul Harry Jaako

Eesti Seltsi segakoor

Rahvatantsuansambel Kilplased

Eesti Vabariigi 93. aastapäevale pühendatud oikumeeniline jumalateenistus

"Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand,

rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks."

Ps 33:12

Pastor Joosep Tammo, Vello Püss ja õpetaja Walter Johanson

24. veebruaril kell 11:00 kogunesid Ühendatud Eesti baptisti Kirikusse ka E.E.L.K. Peetri Koguduse ja Eesti Apostelliku Õigeusu Koguduse liikmed, et tähistada Eesti Vabariigi 93. aastapäeva tänujumalateenistusega.

Alguseks lauldi üheskoos "Oh võtke Jumalat..." Seejärel luges 124. Taaveti laulu Õigeusu Koguduse esindaja Vello Püss. Lauldi "Taevane Isa, kuule mu palvet..." ning alguspalve tegi pastor Joosep Tammo. Pärast ühislaulu "Hoia Jumal Eestist..." viis õpetaja Walter Johanson läbi Eesti kaitsmisel langenute mälestuse ning ühtlasi mälestati ka Haapsalu Väikelaste Hooldekodus hukkunuid. Seejärel lauldi: "Jeesus meie eel..."

Nüüd ütlesid kõigi kolme koguduse esindajad oma koguduste teated. Lauldi "Sa rändur ära karda..." , mille ajal pandi kokku annetus Eesti Kaitseväe Taastusravi haigla jaoks.

Jutlustas pastor Joosep Tammo.

Vello Püss loeb 124. Taaveti laulu

Õpetaja Walter Johanson viib läbi langenute mälestushetke

Jutlustab pastor Joosep Tammo

Iseseisev Eesti Vabariik on mitmekordne ime. Igal imel on oma vaimulik tagamaa. Kui Jumal ilmutas teisel korral end Salomonile, siis ta ütles: " Ja kui siis mu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa." 2 Aja 7:14

Esimene ime oli see, kui aastasadu võõraste võimude poolt valitsetud ja rõhutud rahvas kuulutas 23. veebruaril 1918.a. Pärnu Endla teatri rõdult välja iseseisva Eesti Vabariigi. Iseseisvusmanifest lõppes sõnadega: ""Su üle Jumal valvaku, mu armas Isamaa! Ta olgu Sinu kaitseja ja võtku rohkelt õnnista, mis iial ette võtad Sa, mu kallis Isamaa!" Elagu iseseisev demokraatiline Eesti Vabariik! Elagu rahvaste rahu!"" Aga rahu ei saabunud. Mõne päeva pärast okupeerisid meid sakslased, nende lahkudes tungisid meie maale punased hordid Idast. Me vajasime Jumala kaitset rohkem kui miskit muud. Pärast ränka võitlust saabus 2. veebruaril 1920. aastal kauaoodatud rahu.

Sellel imel oli oma vaimne vundament. Me ei tohi unustada, et enamus rahvusliku ärkamise tegelasi olid pärit vennastekoguduse tegelaste perekondadest, kodudest, kus Piibel, karsked eluviisid ja haridus olid au sees.

Me ei tohi unustada ka seda, et Eesti Õigeusu Kirik andis läbi Riia Vaimuliku seminari ligi 1000 haritlast ja riigitegelast. Tuntuimad neist on president Konstantin Päts ja sõjaväegede ülemjuhataja Johann Laidoner ning Jaan Poska.

Kuid jõukuse ja enesekindluse kasvades hakkasid meie riigitegelased oma avalikes sõnavõttudes enne II Maailmasõda üha enam toonitama: "Me oleme oma vabaduse eesti jonni ja vägeva käega kätte võitnud." See enesekindlus maksis kätte. Vaimsed alused murenesid. Vasakpoolne intelligents vaatas üha enam bolševistliku Venemaa poole. 1940 aastal kaotasime vabaduse. Okupatsioon järgnes okupatsioonile. Paljud kaotasid elu ja kodumaa. Sellel raskel ajal jäi loota vaid Jumala peale.

Teine ime on Eesti taasiseseisvumine 20 aastat tagasi. Kuid ka sellel imel oli oma vaimne tagapõhi ja eelmäng. Seekord meenutagem ühe teise rahva esindajat, kelle 100. sünnipäeva kogu maailm 6. veebruaril käesoleval aastal tähistas, s.o. Ameerika Ühendriikide presidenti Ronald Reaganit. Oma esimesel valitsusaastal 7. juunil 1981. aastal kohtus ta Ida-Euroopast pärit paavst Johannes Paulus II-ga. Ronald Reagan kirjutab oma mälestustes: " Me mõlemad tundsime, et Jaltas oli tehtud viga ja midagi pidi ette võtma." Esimene asi, mis andis ette võtta, oli asjade nimetamine õigete nimedega. Ta nimetas Nõukogude Liitu esimest korda kurjuse impeeriumiks. See ei olnud poliitiline, vaid vaimne kategooria. Samas alustas ta nn. "reganistlike lugemistega". See oli regulaarse piiblilugemise kampaania. Vaimne kindlameelsus, mida Ronald Reagan ammutas Piiblist, viis lõpuks Nõukogude Liidu sulani ja lagunemiseni. Nii kujunes tema ja poolakast paavst oluliseks taustajõuks meiegi taasiseseivumise eelduste kujunemisel.

Täna on Ronald Reagani muuseumis ta töölaual avatud ema Piibel kirjakohast, mille alguses lugesime: " Ja kui siis mu rahvas, kellele on pandud minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa."

Täna me ootame kolmandat imet. Ühest küljest oleme me lühikese ajaga saavutanud palju imetlusväärset. Meie riik on tugevam kui kunagi varem. Meil on suurepärased liitlased. Meil on väga hea haridussüsteem. Meil on rikkalik kultuurielu. Kõige selle eest peaksime Jumalat tänama! Kuid meil on, mille pärast paastuda ja palvetada! Me vajame vaimse uuenemise imet. Nagu Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves oma aastapäevakõnes ütles: Me vajame rohkem sallivust ja hoolivust, uut ja paremat elukvaliteeti.

Pärast taasiseseisvumist libisesime me rahvana nagu iseenesest mõistetavalt kommunistliku ikke alt kommertsialistliku ikke alla. Teoreetiline materialism asendus praktilise materialismiga. Tagajärjed on kibedad. Meil puudub rahvana jätkusuutlikkus. Käärid rikaste ja vaeste vahel kasvavad. Me oleme alkoholi tarbimise poolest maailmas kuuendal kohal ja enesetappude poolest Euroopas esirinnas. Noored ja haritlased lahkuvad maalt! Kuid need on vaid sümptomid, kõige selle taga haigutab vaimne pimedus, jumalatus, esivanemate poolt õpetatud traditsioonide ja väärtuste jalge alla tallamine. Kui me ei suuda iseennast leida ja kõigele sellele vastu hakata, tulevad ühel päeval võõrad ja me kaotame kõik saavutatu. Me vajame Jumala tervendavat imet, et rajada vaba Eesti kodu kindlale alusele. Otsigem siis Jumala palet ja Tema tahet iseenda, oma pere ja rahva elus!

Pärast lõpupalvet lauldi ühiselt: "Su nimi on hädas mu abi..." Õpetaja Walter Johanson andis õnnistuse. Lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.

Lõpuks kõlas Eesti Vabariigi hümn

Hommik jätkus kohvijoomise ja rahvuslike laulude laulmisega kiriku allsaalis

Elagu ja õitsegu Eesti Vabariik veel kaua!